Kellukas požarski

Požarski kellukas.
Püsik. Üks parimaid kiviktaimlaliike, väikeste lehtedega, millel hambuline serv. Roomavad võrsed. Avatud väikesed õied-tähekesed. Taim on suhteliselt talvekindel (soovitav talveks kuuseokstega kinni katta). Eelistab kerget poolvarju, kuid areneb suurepäraselt ka päikeselises kasvukohas. Kasvupinnas olgu viljakas, kerge, hea drenaažiga.  Kasutatakse rühmana istutamisel ja kiviktaimlates. Seemned väga väikesed. Taime kõrgus 20-30 cm, õie diameeter 2,5-3,5 cm.

* Požarski kellukas kasvab looduslikult Balkanimaades. Õitseb juuli algusest 35-40 päeva. Viljub. Kultuurtaimena kasvatatakse alates 1930 aastast.
Agrotehnika: mullastiku suhtes pole nõudlikud kuid paremini kasvavad hästi haritud toitaineterikkal neutraalsel või kergelt aluselisel mullal. 
Kasvukoht peab olema hea drenaažiga kuna kellukad ei talu talvist seisvat vett, juured külmuvad, samuti ei kasva nad aladel kus on kevadine ja suvine liigvesi.
Muld valmistatakse ette varem, kaevates 30-40 cm sügavuselt ning puhastades umbrohujuurtest.
Rasketele muldadele lisatakse turvast ja liiva. Need mullad sisaldavad piisavalt toitaineid sellepärast lisatakse väetist vähe.
Kobedatele kuid huumusvaestele liivmuldadele lisatakse  turvast, kõdusõnnikut või järvemuda. Värsket turvast ja sõnnikut anda ei tohi kuna võivad hakata levima seenhaigused.
Enamik liike kasvab neutraalsel või kergelt sooldunud mullal aga habekellukas kergelt happelisel. Liigid mis kasvavad looduses kaljudel vajavad kergelt lubjakat mulda.
Hooldus: kevadel antakse enne taime kasvama hakkamist lämmastikku või kõdusõnnikut (400 g/10m2-le).
Õievarte moodustamise ajal antakse mineraalväetist NPK (10-15 g/m2-le). Esimesel suve poolel enne õitsemist tuleb rohida ja mulda kobestada.
Enamik kellukaid ei vaja kastmist, ka kuivaga kastetakse vähe. Erandi moodustavad metsa ja rannaäärsed liigid (laialehine, teravatipuline, takesima).
Kui võtta ettevaatlikult ära närbunud õied ja kuivanud õievarred võib õitsemise aega pikendada. Õievarred mis on jäetud seemnete jaoks lõigatakse ära kui on moodustunud seemnekambrikesed kuid enne nende avanemist. Septembri lõpus oktoobri alguses lõigatakse kõik varred mullapinna lähedalt maha. Ümber istutatakse neid kevadel või sügisel. Varakevadel (peale lume sulamist) võib neid ümber istutada kui neil on tugev juurestik.
Nõrgema juuresüsteemiga liike istutatakse mais kui muld on soojenenud. Sügisel on seda parem teha augusti lõpus septembri alguses, et taim jõuaks enne külmade saabumist juurduda.
Mõned liigid kannatavad ümberistutamist kogu vegetatsiooniperioodi vältel, isegi õitsemise ajal. Soovitav on istutada suure mullapalliga, et vähem vigastada juuri. Kasta tuleb istutusauku enne istutamist ja taime ka peale istutamist. Talvekatet vajavad ainult lõunapoolsed liigid. 
Selleks kasutatakse kuivi lehti, turvast või kõdusõnnikut 15-20 cm paksuselt kuid mitte rohkem.
Haigused ja kahjurid: haigestuvad harva. Kuid pikaajalisel kasvatamisel ühel kasvukohal võib mulda koguneda kahjulikke mikroorganisme mis võivad põhjustada taime hävimise. Võib esineda fusarioosi ja teisi bakterhaigusi. Haigustest aitab vabaneda kahekordne taimede töötlemine (kevadel ja sügisel) 0,2%-lise fundasooli lahusega. Putukate tõrjeks võib pritsida taimi kibepipra või küüslaugu lahusega.
Paljundamine: seemnetega, põõsa jagamisega, pistikutega, juurevõsudega ja rohtsete võrsetega.
Taime paljundamine oleneb bioloogilistest iseärasustest, tema vormist ja sordist. Üheaastaseid paljundatakse ainult seemnetega, kaheaastaseid seemnete ja kevadiste võrsetega.
Püsikute seas on mitmeid paljundamise viise-juurpistikute, varspistikute ja seemnetega. Vegetatiivselt vähearenenud- lühikese juurestikuga paljundatakse seemnetega, põõsa jagamise teel ja rohtsete pistikutega. Vegetatiivselt hästi arenenud- pikajuurelised paljundatakse seemnetega, põõsa jagamisega, juurpistikutega, rohtsete pistikutega ja võrsetega. 
Seemnetega paljundamine. Viljad kogutakse kui seemnekarbikesed on paisunud kuid pole jõudnud veel avaneda. Peale kuivatamist pudenevad seemned kambritest välja. Seemned on väga väikesed.
Enne külvi võib neid segada pestud liivaga või tolmkriidiga. Seemneid võib külvata otse avamaale (kevadel või sügisel) või taimed ette kasvatada ja sooja saabudes istutada peenrasse. Istikute ettekasvatuspeenrad peavad olema enne ette valmistatud. Kevadiseks külviks tuleb peenrad ette valmistada sügisel.
Muld peab olema õhurikas ja küllalt toiteaineterikas. Külvatakse mulla pinnale või hästi mullapinna lähedale. Seemneid võib katta ainult õhukese mullakihiga. Kevadel külvatakse seemned mais, sügisel oktoobrikuu teisel poolel.
Seemned mis on külvatud kevadel idanevad 10-15 päevaga. Sügisel külvatud seemned tärkavad paar nädalat peale mulla sulamist ja soojenemist. Tõusmed harvendatakse ja peale 3 pärislehe ilmumist pikeeritakse malelaua kujuliselt 10 cm vahedega. Sügisese külvi võib teha kasti, kastid pannakse aeda ja kaetakse kilega. Kevadel kui kile eemaldatakse tuleb taimi varjutada. Juunis pikeeritakse taimed peenrale, kus nad kasvavad järgmise kevadeni ja sealt istutatakse nad püsikohale. Taimede ettekasvatamisel kasvuhoones külvatakse seemned märtsis kasti. Kastid täidetakse lehemulla ja liiva seguga kuhu lisatakse turvast. Orgaanilist väetist anda pole vaja. 
Vegetatiivne paljundus annab võimaluse saada taimi mis on täpselt analoogsed emataimega. Seda meetodit kasutatakse käharate ja poolkäharate vormide puhul mis ise ei vilju. Samuti lõunamaiste liikide puhul mille seemned meil ei valmi. Taimi jaotatakse ja istutatakse ringi tavaliselt 3-5 aastasena kuid mõnda liiki (virsikulehine, karpaatia jt) võib jaotada juba esimese õitsemisaasta sügisel. Põõsaid jagatakse mai alguses või augustis, et taimed jõuaksid enne külma juurduda. 
Põõsa jagamine: taim kaevatakse välja, lõigatakse maapealne osa ära ning juurestik lõigatakse tükkideks. Iga osa peab omama mitut võrsepunga. 
Juurevõsudega paljundus. Juurevõsud kaevatakse välja ja istutatakse nii et ülemine osa ulataks mullapinnani. Juurevõsud eraldatakse emataimest koos juurtega ja istutatakse lillepeenrasse. Rohtsete pistikute jaoks kasutatakse noori arenenud võrseid. 

Eng.: Rampant Bellflower, Poscharsky's bellflower, Serbian Bellflower. Suom.: Tähtikello. Sven.: Stjärnklocka.